Tartu Ülikooli kunstiajaloolased Peterburis (13.–20.05.2019)

Kristel Markus (kunstiajaloo II aasta magistrant)

Seekordne kunstiajaloolaste kevadreis toimus maikuu kolmandal nädalal Peterburi. Kui reisi kirjeldada numbrites, siis kõlaks see nii: 20 inimest, 7 päeva, kohati 12-tunnised tööpäevad, 187 000 sammu ning nii palju parke ja paleesid ja kirikud, et ka kümme kätt jääks väheks selle kõige üles lugemiseks. Uued teadmised jäid külge isegi eriliselt pingutamata, kuna kõik käis õppimise tähe all ning reisi lõpuks oli isegi meie bussijuht nii välja õpetatud, et suutis eristada guttasid  ja mutuleid  nagu vilunud kunstiajaloolane.

Kunstiajaloolastega reisimine on üks mu lemmik reisimise viise ja selleks on mitu head põhjust. Esiteks, kuna algusest lõpuni on kõik ise kokku pandud ja planeeritud, siis jäävad käidud kohad palju paremini meelde. Põhitöö nii programmi kui ka majutuste-viisade jm osas olid ära teinud meie esimese aasta magistrandid Anu Ormisson-Lahe juhtimisel, kuid ka kõik teised osalised said panustada – küll erinevatel objektidel „giidi mängides“ (selleks olid kõik eelnevalt saanud ettekanded valmist kirjutada) kui ka hommikusöögiks putru keetes. Kuigi kui kunstiajaloolased reisivad, siis pole neil giidi vajagi, siis mõnes kohas siiski nõuti, et kohalik giid meie grupile ringkäiku teeks. Suur oli minu üllatus, kui oli raskusi ingliskeelse giidi leidmisega. Mõnes kohas ei leitudki ja nii said meie grupi venekeeleoskajad vaheldumisi ülejäänud grupile tõlki mängida. Üldse oli meil vedanud, et kaasas oli paar keeleoskajat, kes valdasid vene keelt pea laitmatult. Tänu neile saime näiteks piletid öisele laevasõidule Neeva jõel pea pool-muidu.

Teiseks, ainult kunstiajaloolased saavad tund enne Ermitaaži ametlikku avamist tagaukse kaudu sisse. Ei, me ei hiilinud mööda pikkadest sabadest ega piletimüügikassadest (tudengitele oleks sissepääs niikuinii tasuta olnud), vaid meid kui Tartu Ülikooli kunstiajaloolasi võeti pidulikult vastu Ermitaaži kuraator dr. Roman Grigorjevi poolt, kes 1980. aastatel ka Tartu ülikoolis tudeerinud. Meile tehti kahetunnine privaattuur, mille jooksul saime lähemalt aimu palee ajaloost ning nägime olulisemaid kunstiteoseid Ermitaaži kogudest. Mõistagi pole juba füüsiliselt võimalik isegi ühe päevaga kõike taolises suures kunstimuuseumis ära näha, eriti kui samaks päevaks oli plaanis veel kaht muuseumi, paari kirikut ja paleed külastada. Seega, kui meile kuuendal päeval lõpuks vaba aega anti, tormas pool seltskonnast mitte kohaliku köögiga tutvuma ega suveniire soetama, vaid hoopis tagasi Ermitaaži, et üle vaadata 20. sajandi kunsti osa, mille suuremad pärlid on mitmeid saale täitvad Henri Matisse’i teosed ja Malevitši „Must ruut“.

Päevad olid tihedad ja õige pea olid kaunid pargid ja Peterburi klassitsistlik arhitektuur saanud silmale lausa tavapäraseks. Ka hakkas meelde jääma Romanovite dünastia valitsejate järjekord, nende saatused ning vaadates seintel rippumas tsaariperekonna liikmete portreesid, siis ka näod olid lõpuks äratuntavad. Enam ei tekkinud isegi küsimust, et miks ühele tsaarile või tsaarinnale on vaja rohkem kui üht paleed, igaühes umbes 200 tuba. Ent siiski jäid mõned kohad eredamalt meelde. Ma arvan, et räägin kogu reisiseltskonna nimel, kui ütlen, et üks neist oli Pavlovsk – palee koos pargiga, ca 40 kilomeetrit Peterburist, mis kuulus Paul I-le ja tema abikaasale Maria Fjodorovnale. Ei olnud Pavlovskis kulla ja peeglitega kaetud suuri ballisaale ega nii palju romantilisi pargipaviljone nagu Tsarskoje selos või suurt purskkaevudega kaetud kaskaadi nagu Peterhofis või suurejoonelisust ja mastaapsust nagu Talvepalees. Pavlovsk oli nagu maalähedane Itaalia-stiilis villa imekaunis looduses, mille interjöörides oli tunda ka perenaise naiselikku kätt – Pavlovski ehitamise ajal olid Paul I ja Maria Fjodorovna reisil Euroopas, tuues kaasa palju mööblit, vaipu, lühtreid, kunsti ja muud palee sisustamiseks. Olles näinud kõiki eelnevaid, tundus umbes poole tunniga läbitav Pavlovsk justkui puhkus vaimule. Ent ärge saage valesti aru - Pavlovsk on siiski endine tsaariresidents, millel kaks tiiba raamatukogude, galeriide, buduaaride, lühtrite, skulptuuride, ballisaalide ja tuhandete nipsasjadega, mille hulgas Marie Antoinette’i kingitud tualettkomplekt, mida eales ei kasutatud, ent mis oli uhkusega eksponeeritud. Veetsime sealses palees ja pargis mitu päikselist tundi. (Peaaegu kogu reisi õnnistati meid sooja ja selge ilmaga, nii et takka otsa said kõik veel hea jume ka.)

Kui lõpuks viimane päev kätte jõudis, siis tundus lausa võimatu, et meie tihe programm oligi läbitud ja veel sedavõrd edukalt. Siinkirjutajal hakkas lausa kahju, et magistrantuuri lõpp on terendamas ning varsti sellist „õppimisviisi“ enam harrastada ei saa. Loodetavasti traditsioon kestab edasi ning eestvedajatel jaksu jätkub, et siis järgmisel kevadel üheskoos jälle kuhugi reisida. 

Jane Tiidelepp (kunstiajaloo II aasta magistrant)

Kunstiajaloo osakonna kevadine õppereis viis seekord Peterburi. Programm oli mahukas ja peaaegu viimse liigutuseni planeeritud programm. Ka õhtud, mis nime poolest liigitusid vabaks ajaks, veedeti kultuurselt – kas peeti seminare või „vallutati” (rahumeelselt) objekte, mis ametlikku programmi polnud mahtunud.

Seitsme päeva jooksul sisse ahmitud Peterburi genius loci rääkis meiega erinevates keeltes.  Kord jutustas lugu kuninglikust Euroopa õukonnast, mille vaimu Peterburi vürstid ja vürstinnad järele aimata püüdsid, kui jalutasime Tsarskoje Selo üleinimlikes mõõtmeis lossis või pargis; kord pajatas inimeste omavahelisest võimuvõitlusest või armastusest, mille hõngu võisime aimata näiteks Pavlovski palee kuninglikes tubades. Peterburi arhitektuuris leidub mõjutusi Hiina, Itaalia, Prantsuse, Saksa ja ka Inglise eeskujudelt, kuid väljendab seda kohalikul viisil – külluslikult, suurejooneliselt, kohati ülepakutult, kuid alati imponeerivalt. Vene hing kurvastab ja igatseb ja see leiab väljenduse ka välises, mille tunnistajaks meie silmad olid.

Kui Peterburi paleed ja lossid on suures osas läbinud või läbimas uuenduskuure, siis kunagise pealinna Vassili saarel asuv ülikoolihoone mõjus unustatud paigana – seal külastasime näitust makettidest, kus võis näha visioone Peterburi uhkematest ehitamata jäänud ehitistest; nägime plaane sellest, mis oleks olnud, kui poleks seda, mis on ja saime teada, et see, mis on, pole see, mis võinuks olla. Peterburi on linn, mis on alguse saanud unistusest olla osa Euroopast. Ometi on aegade jooksul tehtud pidevalt järeleandmisi ja lepitud võimalikuga – suursuguste ideede maise loodetust tagasihoidlikuma teostumisega. Euroopas tunnustatud arhitektid ei olnud selle teatavas mõttes eraldatud linnaga alati valmis koostööd tegema.

Peterburi, mis on kindlasti turistide meelispaigaks, ei ole kergesti ligipääsetav. Venemaale sissesõiduks on vaja viisat ja et seal end hästi tunda peaks veidi kohalikku keelt mõistma. Ilmselt siseturismi piisavuse tõttu ei olda võõrkeelsete juhatustega just ülearu lahked.
Euroopa on Peterburi jõudnud kohale nii heas kui halvas – tänase Peterburi tänavatel tüütavad pealetükkivad endaga poseerima kutsuvad krahvinnadeks-krahvideks riietatud tänavakunstnikud, kuuldavasti sai mõni aeg tagasi keskväljaku nurgal poseerida karupoegadega, sel korral olid atraktsiooniks valged koheva sabaga tuvid.

Vene hing laulab taeva all, hõiskab ja juubeldab ja kui sõidame öisel Neeval lõbulaevade parves, et sildade avanemist vaadata, lähevad mõtted kodulinn Tartule, millest samuti jõgi läbi voolab ja sellele, kuidas me tsaaride ja tsaarinnade kaudu Peterburiga ühendatud oleme – ajas ja minevikuruumis. Peterburi ja Tartu ning Peterburi ja Eesti ei olegi teineteisest nii kaugel…

Kui viimasel õhtul lõpuks ometi Iisaki katedraali torni ronime ja kuldsete kuplite õhtupäikse peegelduses linnale pilgu heidame, sealjuures peaaegu taevast puudutada saame, siis tunnen, et jumal on üpris lähedal. Iisaki katedraali ehitati 40 aastat ja ehkki ta ei valminud päris selliselt nagu arhitekt Auguste de Montferrand Aleksander I soovil plaanis, oli ta oma aja suurim kuppelehitis. Kirikus sees jagab õnnistust Tihvini jumalaema ikoon Theotokos.

Õhinal koolilaste kombel saime terve reisi vältel proovida juhendajate-juhatajate prof Georgi Smirnovi, prof Juhan Maiste ja Anu Ormisson-Lahe „prille“, mille kaudu avanes Peterburi oma vaesuses ja rikkuses, suuruses ja väsimuses, tões ja vales. Kõigeks ei jätkunud jõudu ja kõigeks polnud valmis, kuid kui ka meie ei saanud osaks Peterburist, siis kindlasti sai see linn osaks meist, sai linnaks, kuhu palju kodusema tundega uuesti minna.

Imetlen meie osakonna õppejõudude tahet kinkida üliõpilastele haritus, mis on tänases akadeemilises kultuuris pigem harukordne kui traditsiooniline nähtus.

Mark Rothko ja Daugavpilsi oomenid

Eva Elise Oll

(juuni, 2018)

Sel suvel osalesin esimest korda Tartu Ülikooli kunstiajaloolaste õppereisil, mis viis meid Latgalesse. Esiti tundsin ehk pisikest pettumusetorget, kui kuulsin, et ajatu Rooma või kunstist pulbitseva Pariisi asemel on sihtkoht naaberriigi Latgale. Aga tegelikkuses oli selline reisikoha valik erakordselt arendav. Kunstiajalugu süvitsi uurides olen hakanud märkama kunstilugu kõikjal – elu on muutunud kunsti jahtivaks ja otsivaks mänguks, kus peaauhind on äratundmisrõõm, kontekstiloome ja vaimustus. Need neli päeva Latgale tolmavatel teedel ilmselt kahekordistasid mu oskuseid selles mõttestatud mängus – seega on termini ´õppereis´ igati õigustatud. Kahtlen küll sõna ´mäng´ kasutamises, ent paremat ma hetkel ei leia. Ma ei soovi mingil juhul meist kui kunstiajaloolastest jätta muljet kui kõige kummalisemate pisikeste asulate vahel GPS’ i ja joovastusega sagivatest fanaatikustest, kes sõidavad tunde, et leida unustatud ja kurvalt lagunev mõisahoone, vahukommitorti meenutav kirik või mõni muu jonnakalt enda ajaloolisust rõhutav taastatud-restaureeritud hoone. Pealiskaudne vaatlus või karikatuure jahtiv meeleolu võib meist tõepoolest sellise mulje jätta. Respektist tulevaste arhitektuuriuurijate vastu ei tee ma katset rääkida nendest kümnetest mõisakompleksidest ja erinevatest ristiusu kirikutest-katedraalidest, mida me Lätis vaatamas käisime. Minu silm on tugevaim märkama kujutavat kunsti, mu sõnad kõige kohasemad kirjeldamaks maalikunsti – seetõttu keskendun edaspidises tekstis muljele, mille jättis mulle Daugavpilsis asuv Mark Rothko keskus.

Väga olulise USA abstraktse ekspressionisti Mark Rothko keskusesse jõudsime reisi esimese päeva kohustusliku osa lõpus. Keskus paikneb Daugavpilsi kindluses ja on tegelikkuses multifunktsionaalne kultuurikeskus. Rothko (sünninimi Marcus Rothkowitz) elas oma elu esimesed kümme aastat Daugavpilsi linnakeses, mis oli tollal Venemaa osa. Läti ja Rothko seost võiks võrrelda Eesti ja Sittowi seosega. Küllap kõigil meil oli reisil mõni koht või objekt, mille nägemist ootasime kõige rohkem, minu jaoks oli see Rothko keskus. Koos teise kunstiajaloolasega vaatasime iroonilise kärsitusega, kuidas püüdlikult familiaarse ja tüütumapoolse giidi ära saatmine viibis. Kannatamatust soosis loomulikult ka fakt, et keskuse sulgemiseni oli vaid tund. Sealsed turvameetmed olid vastavuses sellega, et keskuses on maailmakuulsa Rothko kuus originaalteost. Number tundub väike võrreldes näiteks Tate Moderniga, aga enne nördimusse langemist tasub mõelda realistlikult - Rothko teosed on ühed kalleimad maailmas (nt maali „Nr. 6. Lilla, roheline, punane“ oksjonihinnaks kujunes 2014. aastal 190 miljonit dollarit, mis paigutab teose kõige kallimalt müüdud maalide edetabelis seitsmendale kohale (Baker, 2015)). Keskuses eksponeeritud kuus teost on saadud laenuks Rothko lastelt Kate’ ilt ja Christopher’ ilt (Kiselyov, 2018).

Daugavpilsis asuvad Rothko originaalteosed pärinevad enamjaolt varasemast perioodist. Kuna tegemist on kunstniku lapsepõlvelinnaga, pidasid Kate ja Christopher sellist valikut ainuõigeks (Kiselyov, 2018). On selle taga ka kasutegurit arvestav mõõde või mitte, pole kunstiajaloolase seisukohalt antud hetkel kuigi oluline. Rothkole pühendatud ekspositsioon on igal juhul õnnestunud (ülejäänud näituste vaatamiseks polnud meil kahjuks lihtsalt aega). Paranoiliste valvurite pilgu all läbisin turvaväravad ja jõudsin esimesse ruumi, kus paremal pool seintel vaheldusid digiprojekteeritud fotod ja tekstikatked Rothkost ja tema elust. Minu maitse jaoks ehk liiga üldistavana mõjusid tsitaadid ja fotod teistelt juudirahvusest kuulsustelt (nt Einstein), ent pisikese banaalsuse kaalusid üle tekstikatked jms Rothkot isiklikult tundnud inimestelt. Ruumis vasakul vaheldusid seintel samamoodi projekteeritud maalid. 21. sajandile kohase vahenduse abil sain just seal teadlikuks 1939.a maalist „Portree (pealkirjata)“. Selles maalis on mingi ainulaadne humanistlik õõv. Maal kujutab sümpaatiat ja kaastunnet tekitavat koolnujumega noormeest. Mu esimene mulje oli, et ta toetub rõduäärele ja on valmis end igahetk selg ees alla kukutama, meile samal ajal otsa vaadates. Siis mõtlesin, et ehk on rõduäär hoopis garderoobiuks ja horisontaalne objekt poisi pea taga hoopis nagiderida. Oranžikates ja kollakates toonides maali meeleolu meenutas mulle Salingeri romaani „Kuristik rukkis“. Nimetu noormees näib kehastavat melanhoolset mässu, intuitiivset ühiskonnakriitikat ja nooruse ängi. Viimast rõhutab eriti figuuri ääretult kinnine ja elu suhtes alla andnud ilme ja tumedates pükstes nõjatuva jala muretuse kontrast.

Järgmiste ruumide seintel olid kvaliteetsed reproduktsioonid Rothko töödest. Nende piltide vahel kõndides mõistsin, kui palju sümpaatsemad Rothko varasemad tööd mulle isiklikult on. Akvarellmaalid meenutasid Miro ja Gorky sümbioose, mis näivad justkui veidi hirmununa sürrealismimaastikelt eksistentsi turvahälli otsivat. Neis on valulik unenäoline sügavus, pinge ja see „vaikus enne tormi“ atmosfäär. Külma liiva meenutaval foonil väänlevad biomorfsed ja ornamentaalsed kujundid, peenikeste mustade, punaste, siniste joonte ja väheste värvinüanssidega elule äratatud filigraanne olematus. Kõik kuus Daugavpilsis eksponeeritud akvarelli on nimeta. Nende 1940. aastate teoste nägemine (küll reproduktsioonide vahendusel) lõi ikooniliste Rothko tööde zen’ ile juurde segaduse, otsimise ja ärevuse dimensiooni. See dimensioon muutis tema loomingu mu jaoks inimlikumaks, ilma selleta näis see mulle ajuti natuke põhjendamatu ja liigspirituaalne. Näitus jätkus õlimaalide reproduktsioonidega, mille lähistel näidati dokumentaalfilme Rothkost. Kummastusega vaatasin filmi, kus põhjalikult harutati lahti Rothko näiliselt lihtsate maalide loomistehnikad. Mõtlesin, kui kentsakas oleks, kui keegi võtaks aega koostamaks youtube’ i video 5-minute crafts peakirjaga „Make your own Rothko painting“.

Näituse jätkus range valve ja labürintliku seinajaotusega nn Vaikuse Ruumiga. Seal olid eksponeeritud Rothko originaalteosed. Enim meeldis mulle 1938. aasta õlimaal Metroosissepääs“ (Enterance to subway), mis on üks huvitavamaid näiteid Rothko New Yorki metrooseeriast. Selle erilisus ei seisne tehnilises virtuoossuses või värviilus, vaid ainulaadses ja usutavalt nostalgilises meeleolus. Maali ees seistes võisin ennast kujutada üheks 1930ndate Ameerika suurlinnastuva ühiskonna liikmeks, väikeseks vaikivaks mutriks paljude teiste seas, kes introvertse vaikiva tõrjuvusega laskuvad ajaleht kaenlas maa-alusesse metroosse, et jõuda õigeks ajaks tehasesse, kontorisse või kohvikusse. Äärmistelt lihtsate võtetega suutis Rothko maalida New Yorki tollase ühiskonna portree – monotoonsed jahedad sinakad-lillakad toonid koos elustavate kollakate, ookerjate nüanssidega moodustavad pildi, kus on käsipuude ja postide rütm, maa alla laskuvate pikaks venitatud inimeste selgade alandlik kumerus ja piletikontrollpunktide konveierlik anonüümsus. Pintslitöös võib juba aimata teada-tuntud Rothko maalide lihtsuse võlu – ühekordsete nähtavate pintslitõmmetega maalitud pindade alt kumab läbi lõuend ja varjutamist ei esine. Ka kompositsioon meenutab kaudselt Rothko hilisemate tööde kahe-kolme ühtlase ristküliku paigutust – kui metroopildi kompositsioon on ülesehitatud horisontaalsete pindade hõreduse ja vertikaalsete osiste tihedusele, siis juba oma niši leidnud Rotko maalid jällegi horisontaalsuse-vertikaalsuse hõredusele. Seda tajumuslikku seost oli võimalik tabada, kui vaatasin „Metroosissepääsu“ järel kohe 1955. aasta maali „Pealkirjata. (Kollane. Roosa)“, kus suur hõljuv kollane ristkülik on muudetud millekski eriliseks maali umbes teise kolmandiku peal paikneva roosaka joonega.

Sarnane kunstniku arengu tunnistamise efekti kutsusin esile vaadates kõigepealt Rothko mütoloogilise perioodi näiteid „Jumalate ja lindude oomenid“ (Omens of gods and brids, 1944/45. a.) ja „Oidipus“ (1940.a.) ning seejärel 1970ndate pealkirjata sinist maali. Tõenäoliselt sõjareaalsuse eest põgenemise vajaduse tõttu pöördusid paljud 1940ndate kunstnikud enda loomingus mütoloogiliste teemade poole. 1940. aasta paiku olevat Rothko teinud pikema maalimispausi, et tegeleda müüdiuurimisega. Ta püüdis keerata selga stagneerunud Euroopa kunstitraditsioonile ja Ameerika provintsiminevikulisele kunstile. Selle jaoks süvenes intellektuaalne Rothko vanakreeka tragöödiakirjanike loomingusse (nt Aischylos), oluliste müüdiuurijate kirjutistesse (nt Sir James George Frazer), psühhoanalüütikute Freudi ja Jungi müüdikäsitlustesse, ent kõige enam Nietzsche kirjutistesse mütoloogia teemadel (Nt „Tragöödia sünd“, 1987). (Chave, 1989: 77–91) Nietzsche järgi on kunstil kaks olemise viisi – apollooniline ja dionüüsiline; apolloonilist kunsti iseloomustab selge distants inimese ja tunnete vahel, kord, mõistlikkus. Dinüüsiline kunst tekib aga energia üleküllusest, millega kaasneb võimutunne. Kreeka tragöödiates, mida uuris ka Rothko, oli saksa filosoofi arvates apolloonilisuse ja dionüüsilisuse vahekord täiuslik. Rothko oli fundamentaalselt Nietzschest mõjutatud, näiteks kirjutas ta: "Without monsters and gods art cannot enact our drama. . . . When they were abandoned as untenable superstitions, art sank into melancholy“ (Chave, 1989: 77–91). „Oidipuse“ maalis täheldasin teatavat otsivat kohmakust – punasel troonil näib püüdvat püsti seista sürrealistlik inimeselaadne olend, kelle jässakate jalgade kohal on näha ribid ja siseelundid ja muud kehaosad. Oidipuse ja ilmselt Iokaste tükkidest kokku pandud massil on kaks isesuunas vaatavat nägu, mille kohale on Rothko maalinud sinise siksaki tähistamaks ehk mõnda arhitektuuridetaili, mis jätkuvad pildi vasakul pool vertikaalse samba või seinapaneeli kujul. Seda pilti vaadates ei saanud ma üle Julia Kristeva abjektilikust aistingust – see tekitas minus mingit vastikust ja painet, eemaletõukavust ja ligitõmbuvust samaaegselt. Maal „Jumalate ja lindude oomenid“ on hoopis teistsuguse mõjuga, isegi elegantne oma mustade, hallide ja punakate toonide sügavusega. Teose abstraktsed objektid näivad alt üles voolavat, samas pole need amorfsed, vaid justkui mõne ornamendi väljavenitatud meelevaldsed detailid ja pikki tiibu ja kaelu sirutavad linnud.

Kahe sõnades pikalt kirjeldamist võimaldava ja meelesegase maali järel peatusin viimaks 1970ndate pealkirjastamata maali juures. Sellel on kaks tumedat preisi sinist nelinurkset pinda, mida eraldab üksteisest peenike heledam sinakas joon, mis jätkub kogu lõuendiääre ulatuses. Teose paradoksaalne läbipaistvuse ja ülima tumeduse koosmõju näib kui Rothko rahutegemine kogu eelneva eelkaosega. Sinised pinnad parandavad kõik New Yorki, Oidipuse, jumalate ja lindude tragöödiahaavad ja muutsid need lihtsalt küsimusteks. Mõtlesin, et see, mis inimesi lahutab, samas ka ühendab meid. See tundus nii vastuoluline ja banaalne aforismialge, mis vajaks pikka korrigeerimist ja süvenemist (või unustamist), ent üle pika aja jäid sõnad mu peas vait. Antiiktragöödiad, maailmasõjad, Nietzsche, Freud, mõttetud faktiteadmised, humanitaaria valemid, maailmavalu- ja rõõm sulasid selles sinises kõiksuses. Tajusin kõige mõttetust ja mõtestatust korraga, vastuolude ja ebaloogilisuse võimalikkuses näis peituvat võti tõe mõistmisse. Mu teadvus näis kõndivat mööda Rothko ajaradu, sammus tema arengufaasides ja raja lõpus oli ikkagi lihtsalt see preisi sinine, kosmos, pink ja värvid ja vaikus ja valvur.

Rothko maalid mõjusid mulle nagu surmajärgne värvilaiguline kosmosekogemus, kus keegi ei taha rääkida, sest vaikusest piisab. Ütlen pateetiliselt, et Rothko näitus oli samaaegselt spirituaalne ja intellektuaalne uksele koputus. Pärast nende maalide nägemist kui igavikulisi tähiseid ja märke, sain naasta elulärmi  ehk veidi rahulikuma ja distantseeritumana.

Istusin enne näituselt väljumist tükk aega esimeses ruumis, kus sai tugitoolides seinal vahelduvaid pilte ja tekstikatkeid vaadata.  Isy Morgensztern pani oma dokumentaalfilmi nimeks „An abstact humanist Rothko“ ja leian, et see on äärmiselt tabav. Rothkost kõneldakse kunstiajaloo kontekstis tavaliselt seoses USA abstraktsete ekspressionistidega, aga abstraktne humanist on tunduvalt põhjapanevam ja kõnekam. Tugitooli mugavuses ja ruumi hämaruses hakkasin vist Rothkot lõpuks mõistma, tema müsteerium ja fenomen loksus mu jaoks vaikselt paika. Mõtlesin sõna „kaastunne“ ambivalentsusele – kui eemaldada sellelt teatav haletsev ja aidata tahtev kiht, jääb alles kaasa tundmine. Ma ei tundnud talle kaasa, vaid tundsin temaga kaasa, temaga koos, kõigiga koos. Daugavpilsi Rothko keskuse püsinäitus „Mark Rothko. Elu ja kunst“ oli kahtlusteta kogemus.

Mark Rothko: „I’m interested only in expressing basic human emotions—tragedy, ecstasy, doom, and so on. And the fact that a lot of people break down and cry when confronted with my pictures shows that I can communicate those basic human emotions….If you…are moved only by their color relationships, then you miss the point.” (May, 1998)

Chave, A. C., & Rothko, M. (1989). Mark Rothko: subjects in abstraction (Vol. 39). Yale University Press. 77-91

May, S. (1998). Rothko: Emotion in the abstract. The World & I, 13(7), 110.

Baker, S. (27.04, 2015). "The Billionaire, the Dealer, and the $186 Million Rothko". Bloomberg. https://www.bloomberg.com/news/articles/2015-04-27/a-186-million-rothko-...

Kiselyov, Y. (4.09. 2013). „Against the Daugavpils Mark Rothko Center“. Artinvestment.ru. https://artinvestment.ru/en/invest/interviews/20130904_rothko_museum.html

Lõputööde kaitsmised kunstiajaloo osakonnas

23. augustil kell 13.00 (ruum 022) tuleb kaitsmisele üks bakalaureusetöö ja kaks magistritööd:

Lilija Soosaar, "Kristliku kantsli kujunemislugu. Väliskantsli tähendusest ja funktsioonist keskaegses kirikus" (juhendaja Krista Andreson, retsensent Reet Pius)

3.-10. aprillini 2017 a leidis aset Kunstiajaloo osakonna õppereis Firenzesse (ja seda ümbritsevasse Toskaana piirkonda). Reisi toetas Eesti Kultuurkapital ja Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna dekaan.

***

Kaheksa päeva täis ajalugu, renenssanssi, lugematul hulgal kirikuid, baptisteeriumeid, kloostreid, palazzosid, altareid, triptühhoneid, skulptuure, (pizzat,) arhitektuuri, kullasära ja marmorit – jah, silmapiir ja silmaring said avarama mõõtme.

Firenze on linn kahel kaldal, mille visuaalseks tunnuseks on pea kõikjalt nähtav toomkiriku siluett, linna kõrgeim tipp. Olles ülikooli varastest bakalaureuseõppeaste ainetest peale olnud vaimustuses Brunelleschi Santa Maria del Fiore katedraali kuplist, oli rõõm piiritu, kui ta juba lennuki maandudes aknast paistis. Rõõm ei vaibunud nädala jooksul ka peale lugematuid katedraalist mööda jalutamisi – nii täiuslik!

Reisi tihe programm aga algas Uffizi galeriist, mis andis kiire kokkuvõtte sellest, mis ees ootamas. Uffizi üheks oluliseks märksõnaks kujunes Botticelli looming, sest kunstiajalugu õppides, pilte meelde jättes ei saa õppida seda päris muljet, ei saa aimdust nende formaadist ega tonaalsusest. Uffizi pakkus kiiret sissejuhatust tolleaegsetest uuendustest, kohalikest meistritest ja koolkondadest, realistlikumaks muutuvast kujutusviisist, täiuse otsingutest ning perspektiivi ja illusiooni problemaatikast.

Firenze suurejoonelisusest ja melust sai puhata idüllilistes väikelinnades – Sienas, Cortonas, Arezzos, Assisis, Pisas ja Fiesoles, kus aeg kulges natuke rahulikumalt ja kust avanesid imelised vaated kaugustesse. Õpitu seos tegelikkusega tekkis eredalt just Arezzos, kus oli võimalus jalutada Giorgio Vasari tagaaias (!). Juhtumisi oli parasjagu ka palmipuudepüha, mis andis linnale isegi pidulikuma mõõtme.

Kokkuvõtvalt – päevad olid pikad, objekte ja infot palju, ettekanded inspireerivad ja jalad enamasti väsinud. Samas linn sai selgeks ja hakkas meeldima. Lähedalt said nähtud ajastu meistriteosed ja nii suures koguses, et ükskõik mis muu seltskonnaga ei oleks see kõne alla tulnud. Ja nüüd kus Firenze kõige olulisem tahk – renessanss –  on põhjalikult omandatud, jääb üle mõistatada, mida on linnal veel pakkuda. Seetõttu, alla prossima, Firenze bellissima!

Brita Arnover, mag II

*
 

Seekordne kunstiajaloolaste õppereis viis meid avastama üht Itaalia kaunimat piirkonda, Firenze linna ja Toskaana maakonda. Imekauni looduse ja kunsti põimumine harmooniliseks tervikuks avaldus selgelt kunstiteostes. Seesama maastik, mida silmitsesime rongiaknast, vaatas meile vastu paleede seinamaalidelt, ning needsamad linnud, kelle laul kostus roheluse keskelt, vestlesid püha Franciscusega Assisi kloostri freskodel.

Iga pühakoda, palee ja galerii kutsus omamoodi vaiksele mediteerivale teekonnale. Olime nii mõnigi kord sunnitud palveränduri kombel maha panema kogu varasemate teadmiste koorma ning minema sellele retkele vastu uue pilguga. Siinkirjutajale jäi eriliselt meelde Firenze läheduses asunud San Miniato al Monte. See algse kuju säilitanud ja veidi müstiliselt hämar kirik ning selles kostunud munkade laul pani mind hetkeks peatuma.  

Kunst ei kutsunud selles linnas end ainult eemalt imetlema, vaid ka ise olema osa loomingust ja tundma sellest kaasatusest rõõmu. Nii said meie jaoks reaalsuseks Botticelli “Venus” ja “Primavera”, kui Uffizi galeriis nähtu ajendas meid Fiesole oliivipuude all kehastuma ise kunstiteoseks. Teosest inspireeritud mänguline hetk lähendas ja ühendas meid, kinkides taas ühe kauni kogemuse selle kuldse päikese all.

Bok Eum Kim, mag II

*

Õppereisi programmi nähes mõtlesin, et seda on nii palju, puhkamiseks küll aega ei jää. Ja ega ma ei eksinudki, kõik päevad olid vaatamisväärsusi täis lükitud. Kohal olles tundus seda kõike palju, kuid tagasi tulles olin väga õnnelik, et jõudsime nii paljudes kohtades ära käia.

Tagantjärele meenub esimesena atmosfäär. Veel tükk aega pärast kodumaale tagasi jõudmist tundsin enda sees Toskaana rahu.

Reisi kõige meeldejäävam oli kolmas päev. Hommikupooliku veetsime Santa Maria Del Fiore baptisteeriumis. Edasi käisime Giotto kellatornis – 414 trepiastet ja jalad olid täitsa väsinud, kuid tipust avanes postkaardilik hingemattev vaade. Päeva teise poole veetsime Fiesoles. Külastasime säilinud etruskide templi varemeid ja roomlaste terme ja rooma teatri varemeid. Päeva tipphetk oli minu jaoks aga üks väike frantsiskaanlaste klooster. Seal oli üks väike siseõu - rohimata roosipõõsad, väike veesilm paari kuldkala ja tillukese "purskaevu" nirega. Ja seal oli lihtsalt maagiline rahu. Seletamatult kummaline ja hea oli seal olla.

Väljasõit Assisisse neljandal päeval oli suurepärane. Kõiki neid Giotto maale olen loengus õppinud, kuid kohapealses kontekstis näisid nad hoopis teistsugused. Assisi oli ise väga ühtne linn, majad täpselt ühesugustest liivakiviblokkidest ehitatud ning igas küljes ilusad vaated.

1018. aastast pärinevas San Miniato al Montes, Toskaana kõige puutumatumas romaani kirikus sain aru, et ei ole mõtet pilte teha, kuna seda kogemust ei saa lihtsalt pilti panna. Parasjagu käis missa ja mungad laulsid, kirik oli hämar ja mosaiigid olid tõesti vapustavad.

Triinu Suumann, mag II


 

5.-7. oktoobril 2017. a leidis Tartu Ülikooli kunstiajaloo osakonnas aset rahvusvaheline teaduskonverents "Ülikoolimaastik valgustusajastu valguses".

Mõiste „ülikoolimaastik“ on kasutusse toonud Tartu Ülikooli kunstiajaloo professor Juhan Maiste, kes oli ka käesoleva konverentsi idee autor. Konverentsi eesmärk oli kaardistada valgustusajastul sündinud ülikooliansambleid Venemaast Ameerika Ühendriikideni. Kitsamalt keskenduti kolmele põhiküsimusele: valgustusajastu ülikoolimaastik ja selle ideoloogilised alused, Tartu Ülikooli arhitektuur ning ülikooliansambli roll linnaruumis. 

Konverentsil kõnelesid mitmed rahvusvaheliste ülikoolide, näiteks Konstanzi, Paris-Sorbonne´i, Oxfordi, Stanfordi, Manchesteri, Leipzigi, Berliini, Kaasani esindajad. Konverentsi programm on leitav kodulehelt: http://universitylandscape.ut.ee/

Konverents toimus Saksa-Eesti akadeemilise nädala Academica egiidi all ning TÜ humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna, kunstiajaloo osakonna ning TÜ muuseumi eestvedamisel.

15.–16. oktoobril toimub taas TÜ Kunstiajaloo osakonna poolt korraldatav sügiskool. Selle aasta teemaks on «Müüt. Geenius. Kunst.» Tegu on neljandat aastat järjest toimuva üritusega ja seega on põhjust rääkida juba traditsiooniks saanud ettevõtmisest, mille huviliste hulk on aasta-aastalt kasvanud. Vaieldamatult on mõisted «müüt» ja «geenius» omanud ja omavad tänini olulist kohta, olles alati vahetult seotud kultuuri- ja kunstilooga, peegeldades ühe või teise ajastu suhtumisi kunsti ja selle loojasse. Kui möödunud aastal toimunud sügiskool käsitles Iluga seotud temaatikat, siis loogilise jätkuna leiavad sel aastal käsitlemist teemad, mis on seotud selle Ilu loojaga, Autoriga, selle sõna kõige laiemas tähenduses. Kahe päeva vältel avavad kuulajatele oma ettekannetes, sügiskooli pealkirjas sisalduvaid mõisteid, mitmed tuntud kunsti- ja keeleteadlased, kunstiajaloolased, filosoofid, etnoloogid, kunstnikud. Ettekannete teemadering on väga kirev ja laiahaardeline, hõlmates eneses nii erinevaid ajastuid kui erisuunalisi vaatenurki. Sügiskooli lõppakordiks on planeeritud Tartu Kunstimuuseumi lahtiolevate näituste ühiskülastus. Oodatud on kõik huvilised!

Ajakava, 15.–16. oktoober 2015. a.

15. oktoober TÜ peahoone, ruum 128

10.15 Sissejuhatus (Holger Rajavee)

10.30 Ülo Matjus «Kunst uusaja täideviimise ajastul»

11.15 Anne Kokkov «Värvide intentsionaalsus Konrad Mägi maalides»

12.00 Kohvipaus

12.30 Anzori Barkalaja «Kunst puudutada puutumatu(l)t»

13.15 Teet Veispak «Enesemütoloogia kaasaegses Eesti kunstis»

14.00 Lõunapaus

15.00 Mirjam Lepikult «Michel Foucault’ filosoofiline nägemine kujutava kunsti põhjal»

15.45 Janika Päll «Geenius ja subliimsus: antiigi kunsti- ja kirjandus- teooriad. Inspiratsioonist ja andest renessansi ja varauusaja töötlustes.»

16. oktoober TÜ Kunstimuuseumi saal

10.15 Reet Mark «Endel Kõksist. Geeniusest?»

11.00 Amar Annus «Kahte tüüpi andekusest «vermitud aju» teooria järgi»

11.45 Eduard Parhomenko «Geeniuse ohjamine Kantil/Dionysose ahistamine Nietzschel»

12.30 Kohvipaus

13.15 Tartu Kunstimuuseumi ühiskülastus (koos ekskursioonijuhiga)

Info ja registreerimine ainele: Õppeinfosüsteemis (FLAJ.05.165, 2 EAP, kui soovite ainepunkte) või hiljemalt 13. oktoober – holger.rajavee [ät] ut.ee

Sügiskooli toetab Eesti Kultuurkapital

Tõnis Tatari doktoritöö kaitsmine

18. juunil kaitses Tõnis Tatar edukalt oma doktoritöö teemal “Kolmas tee Eesi NSV kunstis: avangardi ja võimumeelsuse vahel”.  Töö juhendajateks olid prof. emer. Jaak Kangilaski ning prof. Juhan Maiste, oponentideks prof. dr. Jörg Hackmann (Szczecini Ülikool) ning Sirje Helme, PhD (Eesti Kunstimuuseum).

Oma töös vaatleb Tatar meie kunstiajaloo üht murrangulist perioodi, mis hõlmab eneses aastaid 1960-1987, mille vältel kerkib esile terve rida Eesti kunstimaastikku kujundanud kunstnikke. Läbi kolme – Jüri Arraku, Olav Marani ning Kaljo Põllu – loomingu ning maailmavaateliste seisukohtade, näitab autor meile, kuidas kujuneb välja nö “kolmas tee” meie kunstidiskuruses, suund, mis paigutub elujõuliselt valitseva ideoloogilise peavoolu ning avangardistlike tunnustega eksperimenteeriva kunsti kõrvale. Autor pakub oma mahukas uurimistöös välja ühe tõlgendusvõimaluse antud perioodi käsitlemiseks, tehes seda autori, tema unikaalse kunstiteose kaudu, mida vaadeldakse läbi esteetilise kogemuse prisma. “Kolmas tee” (mõiste, mille lansseerib Jaak Kangilaski) on Tatari sügava veendumuse kohaselt see, mille kaudu meie kunstikultuuril oli võimalik säilitada keerukal ajajärgul oma rahvuslik identiteet, alalhoides samaaegselt kujutava kunsti traditsioonilist põhiväärtust – esteetilist kogemust. On heameel tõdeda, et ka Eesti kunstiajalookirjutuses on küpseks saanud aeg, mil pikka aega valitsenud sotsiaal-poliitilise rõhuasetusega kunstiloo kõrvale astub taas areenile üksikautor, oma eneseküllasuses ning ainukordsuses, keda ei raamistata vaid rangekujulistesse voolutunnustesse. Nagu sõnas kaitsmisel Sirje Helme, on Tõnis Tatar oma doktoritööga omandanud sellise positsiooni, kus tema töös esitatud seisukohtadest ei saa enam ükski tulevane kunstiajaloo uurija kuidagi mööda vaadata.

Õnnitleme!

Holger Rajavee

TÜ Kunstiajaloo osakonnna doktorant-ekstern

14.–16. juunil leidis aset kunstiajaloolaste 2015. aasta kevadreis Pakri saartele ning ümbruskonda.

Reis algas Paldiski linnast, kus turniti Peetri kindlusest alles jäänud muldvallidel ning külastati Amandus Adamsoni muuseumi. Esimese päeva õhtuks siirduti paadiga Väike-Pakri saarele, mille vaatamisväärsustega tutvumiseks võeti ette meeleolukas reis traktori järelhaagises. Teisel päeval naasti mandrile, kus silmitseti Harju-Madise ja Harju-Risti keskaegseid kirikuid ning Vihterpalu mõisa. Õhtuks jõuti Samblamaa puhkemajja Nõval, kus tutvuti arhitekt Enn Laansooga. Kolmanda päeva peamiseks huviobjektiks oli Padise klooster. Samas jalutati Padise mõisahärra juhatusel sealses mõisahoones. Reisi lõpuks tutvustas oma valdusi ka Ohtu mõisahärra, kelle justkui dramaatilist teatrilava meenutavas mõisakompleksis nauditi kohvi ja suupisteid. Oli meeldejääv reis.

Baltic Journal of Art History 2014. aasta numbrite esitlus
 

2014. aastal ilmusid ajakirja Baltic Journal of Art History 7. (Spring) ja 8. (Autumn) number, mille aluseks olid suurel määral Tartu Ülikooli kunstiajaloo osakonna 2013. aasta sügiskooli „Kunst ja Religioon“ ettekanded.

Seekordsete numbrite koostajaks ja toimetajaks oli Tartu Ülikooli kunstiajaloo õppejõud Krista Andreson, autoriteks eesti ja naabermaade kunstiajaloolased ning naaberdistsipliinide esindajad (vt ka http://ojs.utlib.ee/index.php/bjah/issue/archive).

Ajakirjanumbrite esitlus toimub neljapäeval, 22. jaanuaril kl 16.00 Tartu Ülikooli kunstiajaloo osakonnas (Ülikooli 18-024).

Tartu Ülikooli kunstiajaloo osakonna ja Tartu Ülikooli Kunstimuuseumi sügiskool „Kunst ja ilu“

Toimumisaeg: 16. – 17. oktoober 2014
Toimumiskoht: TÜ peahoone, TÜ Kunstimuuseum
 

Kunstiajaloo õppetooli ja TÜ Kunstimuuseumi kahepäevane intensiivseminar käsitleb ilu mõistet esteetika- ja kunstiajaloos. Eraldi teemablokina on vaatluse all meheilu ideaal klassikalises kunstitraditsioonis ning selle kõrghetked 18. ja 19. sajandi vahetusel, kui toimus ka Tartu ülikooli taasavamine, hooneansambli väljaehitamine ja kunstimuuseumi rajamine. Seminari teisel päeval jõutakse kunstnike, kuraatorite ja kunstikriitikute vestlusringis välja ilu tähenduse(tuse) analüüsini kaasajas.

Sügiskool on TÜ kunstiajaloo osakonna iga-aastane üritus, mille on suur kaal nii kunstiteaduse õpetamises kui ka eriala maine kujundamises. Selle aasta Sügiskooli esimene päev tegeleb saksa klassikalise esteetika perioodiga 18. ja 19. sajandi vahetusel (ettekannetega esinevad prof Juhan Maiste, Eduard Parhomenko, Juta Keevalik, dr Tiina-Mall Kreem, Moonika Teemus jt). Päeva lõpetab kunstnik Jaanus Samma (Köler Prize 2013 võitja ning Eesti esindaja Veneetsia biennaalil 2015) antiikse meheilu ideaaliga suhestuv kunstiprojekt Tartu Ülikooli kunstimuuseumis.

Sügiskooli teisel päeval käsitlevad emeriitprofessor Jaak Kangilaski, Tõnis Tatar, Liisa Kaljula, Kadri Asmer jt 20. sajandi esteetika probleeme. Mitmete oluliste kuraatorite, kriitikute ja kunstnike osalusel vaadeldakse ka ilu positsioone kaasaja näituseloomes ja -kujunduses ning Eesti meedias.

Üliõpilastele registreerimine ÕISis (õppeaine FLAJ.05.159), teistele meilil kadi.polli [ät] ut.ee. Kõik huvilised on teretulnud!

KAVA

Neljapäev, 16. oktoober
Tartu Ülikooli kunstimuuseumis, Ülikooli 18
(Mehe)ilu ideaal klassikalises kunstitraditsioonis
11.15–11.30 Kadi Polli (Tartu Ülikool), Avasõna
11.30–12.00 prof Juhan Maiste (Tartu Ülikool), Miks siis " ... ei karju Laokoon marmoris"?
12.00–12.40 Juta Keevallik, "Valged varjud". Antiik-Kreeka skulptuuri retseptsioonist.
12.40–13.00 Kohvipaus
13.00–13.30 Eduard Parhomenko (Tartu Ülikool), Jäsche & Morgensterni kaksikpilk Tartu taevale 1808. aasta veebruaris Kanti ilukäsituse valguses.
13.30–14.00 Moonika Teemus (Tartu Ülikooli Raamatukogu), Märkmeid Napoleoni muuseumist: Friderich Schlegeli ja Karl Morgensterni kunstivaadete võrdlus.
14.00–15.00 Lõunapaus. Ringkäik näitusel „Peaasi on iluasi?“ Tartu Ülikooli Kunstimuuseumis, vt www.kunstimuuseum.ut.ee
15.00–15.30 Jaanika Anderson (Tartu Ülikooli kunstimuuseum), Belvedere torso - Prof. Malmberg – Skiron.
Winckelmanni Belvedere Apolloni kirjeldus.
15.30–16.00 dr Tiina-Mall Kreem (Eesti Kunstimuuseum), Johann Kaspar Lavater. Mitte ainult ilust.
16.00–16.30 Jaanus Samma (Eesti Kunstiakadeemia), kunstiprojekti tutvustus.
17.00 Koosviibimine kunstiajaloo osakonna ruumides, Ülikooli 18


Reede, 17. oktoober
Tartu Kunstimuuseumis, Raekoja plats 18
Kunst ja ilu. Stseene ühest abielust
11.15–11.20 Tervitus
11.20–12.00 prof em Jaak Kangilaski, 20. sajandi esteetilised murrangud.
12.00–12.30 Liisa Kaljula (Eesti Kunstimuuseum), Ilu mõiste teisenemisest modernismis: kõiges on süüdi romantikud.
12.30–13.00 Kohvipaus
13.00–13.30 Tõnis Tatar (Tartu Ülikool), Kunst ja ilu. Stseene ühest abielust.
13.30–14.00 Kadri Asmer (Tartu Kunstimuuseum), Ilu tähendus ja positsioon neokonservatismi mõistes.
14.00–15.00 Lõunapaus. Ringkäik Tartu Kunstimuuseumi näitustel, vt www.tartumus.ee
15.00–15.30 Eha Komissarov (Eesti Kunstimuuseum), Kas katkestus on pöördumatu? Mis juhtub ilumõistega, kui kunst väljub esteetilistest raamidest?
15.30–16.00 Margus Tamm (Eesti Kunstiakadeemia), Eesti Rahva Muuseumi ekspositsiooni kujundusest
16.00–16.30 Johannes Saar (Tartu Ülikool), Stiilne mees teab mis on hea kunst. Majandusliku eliidi kunstitarbimise mustrid Eesti erameedias "Äripäeva" kuulisa "Gentleman" näitel. Väljavõtteid tekstianalüüsidest.
16.30 Diskussioon


Info ja registreerimine:
Tartu Ülikooli kunstiajaloo osakond
Kadi Polli, kadi.polli [ät] ut.ee
Sügiskooli toetab Eesti Kultuurkapital

13.-15. juunil leidis aset kunstiajaloo osakonna traditsiooniline üliõpilaste ja õppejõudude kevadreis, mille seekordseks sihtpunktiks oli Vormsi saar.

Teel Vormsile peatuti Haapsalus, kus külastati Haapsalu linnust, toomkirikut ning Evald Okase majamuuseumi. Vormsil tutvuti saare kunstiväärtuste ja ajalooga. Muuhulgas külastati õigeusu kirikut, Püha Olavi kirikut, kohalikku talumuuseumi ja tuletorne. Õhtud möödusid ühise söögilaua ääres nähtu ja kogetu üle vabas atmosfääris arutledes. Tagasiteel külastati ka mõningaid Läänemaa arhitektuurimälestisi (Ungru loss, Kiltsi ja Riguldi mõisad, Noarootsi kirik).

3.-10. aprillini toimus Kunstiajaloo osakonna õppereis Istanbuli. Õppejõudude, doktorantide jt kunstiajaloo üliõpilaste ühisreis hõlmas tihedat vaatamisväärsuste programmi, tudengite ja õppejõudude ettekandeid, seltskondlikke üritusi ja arutelusid. Reisi toetas Eesti Kultuurkapital. 

"Istanbul on paik mitme maailma piiril, kus Bosporuse väina ja Kuldsarve lahe kallastel kohtuvad erinevad religioonid, antiikkunst ja Bütsants, Osmanite impeeriumi pärand ning Euroopa arhitektuuri- ja kunstisuundumused. Reisist sellesse kultuuriliselt nii mitmekesisesse linna jäävad meelde nii varakristlikud mosaiigid, sultanite paleed, kireva kraamiga kauplejad ja labürinti meenutav basaar, aga ka minarettidest üle tänavasagina kostuvad palvusekutsed, paadid Bosporusel ning õhtune Istanbuli siluett valgustatud mošeedega. Lisaks ka mitmed vaatlused, diskussioonid ja arutelud, mis aitasid mõtestada ja paremini kinnistada nii varasemalt õpitut kui ka päris uusi teadmisi. Kõige rohkem meeldis mulle kokkupuude Bütsantsi ja islami arhitektuuriga, iseäranis Püha Sergiose ja Bakkhose kirik ning Suleiman Toreda mošeekompleks. Kunstiajaloo huvilistele pakub Istanbul mitmeid taaskohtumisi, aga ka rohkesti üllatusi."

Kadri Piirimäe, bak III

„Idee Istanbuli külastada oli suurepärane, kuna tegemist on kultuuriliselt ja (kunsti)ajalooliselt äärmiselt rikka linnaga. Olulisemate objektidega tutvumine tõi elavalt silme ette ammu loengutes räägitud-kuulatud teemad ja kunstiteosed. Enam ei olnud tegemist pelgalt fotodelt nähtud ja nendest tekkinud ähmase kujutlusega, vaid taiesed ja hooned muutusid tõeliseks. Mosaiigi ebamaist sillerdust näeb siiski ainult kohapeal, seda ei suuda edasi anda ükski repro. Nähtut aitasid paremini mõista õppejõudude selgitused ning ka üliõpilaste endi koostatud tutvustused. Paljudele saigi kõige südamelähedasemaks objekt, millega enne reisi mitu nädalat tegeldi, et siis ka päriselus oma referaadi kangelasega kohtuda (olgu selleks siis Suleimani mošeekompleks, Chora kirik või, miks mitte ka türgi köök). Kuigi reis oli õppimiseks ning seda eesmärki see ka lõpuni täitis, ei puudunud ka muhe huumor ja lõbusamad noodid. Jään kindlasti ootama juba järgmist reisi – sest nagu tutvumisõhtul ütlesin – kunstiajaloolaste vahva seltskonnaga läheksin iga kell igale poole!“

Liisi Pabstel, mag II

Esmaspäeval, 10. märtsil kell 17.00 toimub Tartu Kirjanduse Maja saalis Armin Tuulse artiklite kogumiku „Linnad ja lossid“ esitlus.

Esimese eestlasest kunstiajaloo professori Armin Tuulse loomepärand on tähendusrikas nii Eestis kui ka laiemalt Lääne- ja Põhja-Euroopas. Kogumik “Linnad ja lossid” koosneb Tuulse eesti keeles ilmunud kirjutistest alates tema õpingutest Tartu ülikoolis kuni ajani, mil ta Stockholmi ülikooli professorina oli teadlaskarjääri tipus. 
Kõnelevad kunstiajaloolane ja õppejõud Kaur Alttoa ja raamatu koostaja kunstiajaloo magistrant Kadri Asmer.
 

Kolmapäeval, 19. märtsil leiab Kunstiajaloo osakonnas aset lahtiste uste päev.

Kell 12-13 on kõik huvilised oodatud Kunstiajaloo osakonda Ülikooli peahoones. Tutvustame osakonna ruume, traditsioone ja õppekava. Järgneb üliõpilase Kaarin Kivirähki loeng "Kunst ja diplomaatia" (45 min, auditoorium 022).

Kuidas on seotud kunst ja diplomaatia? Kas kunst võib lisaks silmailule pakkuda lahendusi ka rahvusvahelistele probleemidele? Kuidas on tuntud poliitikud kasutanud kunsti oma diplomaatiliste eesmärkide saavutamiseks? Loengus tuuakse näiteid alates 16. sajandist kuni möödunud sajandi keskpaigani.