Autor:
Andres Tennus

Mari Tõrv: aeg on uurida hauapanuste kõrval maetud inimest ennast

Tänavu Tartu Ülikooli teadusteo auhinna ja professor Peeter Tulviste mälestuspreemiaga pärjatud arheoloogia kaasprofessor ning analüütilise ja füüsikalise keemia teadur Mari Tõrv põimib oma töös eri teadusvaldkondade võimalusi. Matusekultuuri uurijana huvitub ta esemete asemel rohkem inimkäitumisest: maetust endast ja tema kogukonnast. Loe lähemalt Novaatoris avaldatud pikemast intervjuust.


  • Küsimused mineviku kohta on suuresti samaks jäänud, kuid juurde on tulnud uued uurimismeetodid, mis täpsustavad või muudavad meie vastuseid.
  • Ajalugu pole enam üksnes sõdade ja daatumite aegrida, vaid rambivalgusesse on tõusnud tavaline inimene oma argiste tegemiste ja esemetega.
  • Eesti pole kunagi olnud eraldatud, aegade jooksul on siia tulnud uusi rahvakilde nii idast kui ka läänest.
  • Matuseleidude põhjal saab aimdust nii omaaegsest ainelisest kultuurist kui ka matmiskommetest ja inimeste omavahelistest suhetest.
  • Arheoloogia on teadus, mis soosib valdkondadeülesust. Arheoloogilise ainese ehk tummade esemete kõnelema panemiseks on vaja lõimida humanitaar- ja loodusteadused.
  • Humanitaarteadlaste roll on jutustada ühiskonda ühendavaid lugusid. Esemeid täis arhiivihoidla võib hävida, kuid mõtestatud kultuur elab üle ka pommitamise.

Palju õnne kohe kahe preemia puhul! Pälvisite nii tänavuse Tartu Ülikooli aasta teadusteo preemia kui ka aktiivset noorteadlast esile tõstva professor Peeter Tulviste mälestuspreemia. Mida selline tunnustus teile teadlasena tähendab?

Loomulikult see tunnustus meeldib mulle, ehkki ma ei tee oma tööd, et saada välist kiitust.  Kui aga tehtu jääb teistele silma ja läheb korda, siis on ju hea tunne – humanitaarteadlasena veel eriti. Kui IT-sektoris või meditsiinis on inimeste panuse olulisus ühiskonda ilmselge, siis humanitaaria kohta võib küsida, miks see meile korda peaks minema. Kui keegi sinu tegemisi märkab, saad aru, et ei tee tühja tööd.

Seejuures on Tartu Ülikooli aasta teadusteoks varem valitud pigem meditsiinivaldkonna saavutusi: näiteks laste haiglahirmu peletavad hologramme ja kasvajaravimeid transportivaid kullerpeptiide. Teie töö astus esimese sammu meditsiinirajalt kõrvale. Või siiski: kas te oskate geneetiliselt meie kaasaja eestlaste ihuhädad kaugete esivanemate omadeni tagasi viia?  

Täna uuritakse minevikus inimesi kimbutanud erinevate haiguste ajalugu, ja sealt saab luua ka seoseid tänapäevaga. „Eesti juurte“ projekt on väga inimkeskne, see projekt on meie inimeste minevikuloo-keskne. „Eesti juurte“ taga on arheoloogia, geneetika ja lingvistika sidusuuringute kolleegium ning meie lugu räägivad erinevad teadlased: igaüks oma tööriistakastiga erineva nurga alt. Toome kokku erinevad uurimused selle kohta, millised need eestlaste juured on olnud.

Räägime siis lähemalt teie viimased neli aastat väldanud projektist, kus võtsite luubi alla Eesti rahva etnilise ajaloo. Seal sai esimest korda kokku tõesti muljetavaldav seltskond teadlasi: arheoloogid, geneetikud, keeleteadlased, keemikud, folkloristid ja geoloogid, kui nimetada mõningaid. Millised sopid Eesti rahva kujunemisest vajasid sedavõrd põhjalikku läbivalgustamist?

Arvan, et uusi nüansse meie ajaloos on võimalik alati juurde leida. Arheoloogina on mul lihtsam rääkida sellest, mis puudutab meie kaugemat minevikku. Näiteks vana-DNA uuringud, mis aitavad vastata inimeste päritolu ja sugulust puudutavatele küsimustele ja millega on viimasel natuke rohkem kui kümnel aastal ka Eestis tegeletud, on kaasa toonud nn kolmanda teadusrevolutsiooni arheoloogias. Pärilikkusaine eraldamisega seotud metoodika areng on olnud peadpööritav. Ometi, ehkki me rakendame uusi meetodeid, otsime vastuseid ikka neile samadele küsimustele, mida oleme juba sada aastat küsinud.

Kes me oleme ja kust me tuleme?

Justnimelt. Me püüdleme oma ühiskonnas igas valdkonnas teaduspõhise mõtteviisi poole. 

Teaduses samamoodi, oleme alati üritanud olla nii täpsed, kui meie meetodid võimaldavad. Nüüd annab vana-DNA meile jälle veidi suurema kindluse siia tulnud rahvaste päritolu kohta. Näeme, et Eesti ei ole asustatud ühe korraga ja kohe pärast viimast jääaega.

Tegelikult näeme, et ajaloos on olnud väga palju rändeid: näiteks võime nüüd öelda, et III aastatuhandel e.m.a. tulid esimesed koduloomad ja teraviljakasvatus Eesti alale koos uute inimestega. Saame paralleele tõmmata ka tänapäevaga ja leevendada hirmu uue ees: inimeste liikumine ei ole midagi uut, me oleme alati olnud nii-öelda kultuuride või kogukondade liikumise ristteel. Selliseid asju on võimalik uute meetoditega esile tõsta ja uurida.

Inimesi huvitavad alati igas küsimuses need kõige-kõige esimesed. Toote projekti kodulehel välja, et varem peeti läänemeresoomlaste kõige kaugemateks esivanemateks Eesti alale umbes 3900. aasta paiku e.m.a ida poolt siia saabunud kammkeraamika kultuuri esindajaid. Teie lükkate selle seisukoha ümber. Millal siis võib oletada läänemeresoomlaste saabumist?

Selle seisukoha on arheoloogilise materjali põhjal ümber lükanud Valter Lang ning tema hüpoteesi toetavad ka geeniandmed. Kui räägime läänemeresoomlaste jõudmisest Läänemere idakaldale, siis varasemates käsitlustes me tõepoolest arvasime, et nad tulid koos kammkeraamika kultuuriga ehk umbes 6000 aastat tagasi. Nüüd teame, et ehkki sel ajal tulid Eesti alale uued elanikud – kütid-korilased, kes valmistasid nn tüüpilist kammkeraamikat – idapoolsetelt aladelt, siis nende keele kohta ei tea me paraku midagi.

Nüüd näitavad nii uued DNA-uuringud, esemete ja uue kalmevormina tarandkalmete näol materiaalse kultuuri uuringud kui ka keeleteadlaste uuringud moel või teisel, et läänemeresoomlaste saabumine siinsetele aladele toimus hoopiski hilispronksiajal ehk umbes 2500 aastat tagasi. Viimased uuringud toovad seega läänemeresoomlaste saabumise oluliselt hilisemaks.

Kui palju on tänapäeva Eesti inimeses seda algset läänemeresoomlast? Kui palju veel varasemaid asukaid?

Meis on seda kõike. On ka neid päris esimesi kütte ja korilasi, 6000 aastat tagasi tulnud idapoolseid kütte-korilasi, aga ka esimesi maaviljelejaid, läänemeresoomlasi ja hilisematel ajaloo perioodidel siia saabunud inimeste pärilikkusainet.

Kõige-kõige esimeste siiatulijate päritolu me geneetiliselt veel ei tunne, sest meil ei ole sellest ajast säilinud inimsäilmeid. Meie kõige varasemad inimsäilmed jäävad umbes 8500 aasta taha, meie esimesed elupaigad seevastu on umbes 11 000 aasta tagusest ajast. Ilmselt muutub see pilt õige pea. Vana-DNA metoodika areng lubab meil täna kätte saada inimese DNA näiteks pinnasest, kus inimluid pole, või esemetest, mida inimesed on kandnud ja/või valmistanud.

Näiteks on Tartu Ülikoolis käimas Mait Metspalu juhitud teadusprojekt, mis ei uuri DNA-d enam inimluudes, vaid niinimetatud tõrvanätsudes. Suure tõenäosusega võimaldavad need nätsud meil heita pilgu meie kõige esimestele asukatele.

Ehk siis muistsed inimesed nätsutasid ajaviiteks tõrva ja aastatuhandeid hiljem on nende nätsuplekk teadlastele kullaauk.

Jah, just. Inimene närib n-ö nätsu ja tema süljes sisalduv pärilikkusaine kapseldub sellesse. Geeniteadlased suudavad saadud analüüsitulemuste põhjal rääkida rahvastiku muutustest: kes need inimesed olid, milliste teiste rahvastega nad suguluses on ja nii edasi. Siiski mitte ainult: järeldusi saab teha ka haiguste ja toidu kohta. Ehk see on tohutut avastamist võimaldav materjal.

Mind hakkas kohe huvitama, kuidas keeleteadlased saavad nii varase perioodi kohta üldse midagi teada. Milliste allikate põhjal nemad oma panuse andsid?

Mitme valdkonna piirimail või koostöös teaduse tegemise üks raskuskoht ongi, et distsipliinide ajaline sügavus on erinev. Kui vana-DNA-ga saame rääkida kogu inimese evolutsioonilugu, siis Eesti enda arheoloogiline materjal ei ulatu 2,5 miljoni või isegi rohkema aasta taha. Eesti arheoloogiline materjal lubab vaadata 11 000 aasta taha. Keeleteadus tegelikult päris pikalt ei saa väga midagi öelda, sest meil lihtsalt ei ole allikaid.

Ehk kas ja millises ulatuses üks või teine teadus teise tulemusi toetab või ümber lükkab, sõltub väga palju sellest, millisest ajahetkest me parajasti räägime.

Mulle tuli kohe silme ette mõtteline ajatelg, kus kõige tagumises otsas tegeleb uurimisega ainult geneetika, aga mida ajateljel edasi, seda rohkem valdkondi mingist punktist alates liitub. 

Täpselt nii ongi. Tegelikult on ka arheoloogia meie ajalugu: see uurib aja ja omaaegsete inimeste lugu materiaalse kultuuri põhjal. Kõik on justkui ajalugu, aga kui nüüd ette kujutada seda ajaskaalat, siis arheoloogid uurivad ajalugu alates punktist 11 000 aastat tagasi. Materiaalse kultuuri alusel on põhimõtteliselt võimalik kuni tänapäevani inimeste, nende kultuuriliste praktikate ja käitumise kohta midagi öelda.

Teisalt on meil kirjalikel allikatel põhinev ajalugu. See algab meil palju hiljem, 13. sajandi alguses. Ehk üksnes umbes 800 aastat saame oma ajalugu uurida lisaks materiaalsetele kultuurile ka erinevate säilinud dokumentide kaudu.

Ja näiteks folkloristika ja etnoloogia liituvad veel mingis hilisemas punktis.

Jah, nemad liituvad veel hiljem. Meie pärimustekstid on üles kirjutatud peaasjalikult 19. sajandil. Küsimus on, kas ja kui palju me võime pärimustekstides näha seoseid eelkristliku ajaga ehk umbes 800 aasta taguse ajaga. 

Ehkki erinevate teaduste vaadet on keeruline kokku sättida, on „Eesti juurte“ projekt just selles püüdes omalaadne ja teistest eristuv. Elu – nii täna kui ka minevikus – ongi väga mitmepalgeline: iga distsipliin valgustab mingit nurka meie ühisest ajaloost ja mõnikord need nurgad kattuvad. 

Juba koolipingist peale teab iga Eesti koolilaps, et 13. sajandi alguses toimus muistne vabadusvõitlus, peale mida toodi Eestisse vägisi ristiusk, saksa parunite ülemvõim ja senine elukorraldus pöörati pea peale. Mida ütleb värskem teadmine kultuuripildi kohta 11.–12. sajandi Eestis tegelikult? Kas kristlus ja kõik muu lääne-euroopalik polnud siinmail juba varemgi moes?

Ükski inimene ei ole saar, vaid vähesed populatsioonid elavad isolatsioonis. Erisuunalised kontaktid, mis siinsetele inimestele kristlikku maailmapilti tutvustasid, olid pikemad kui paarikümne-aastane Põhjala ristisõda. Materiaalses kultuuris näeme kristlusele viitavat sümboolikat ja sellele omaseid matmispraktikaid juba 11.–.12. sajandil. Mentaliteedi muutusega seotud protsessid kultuuris on reeglina pigem aeglased. Samas on selge ka see, et nimetatud sõjaga muutus siinsete inimeste elukorraldus. 

Erinevaid distsipliine kaasates saame meie aja loosse tuua värvi- ja lõhnanüansse. Nii ei ole lood minevikust üksnes poliitika ja daatumite kesksed. Jah, daatumid on olulised, aga ühele või teisele hästi dateeritud sündmusele eelnevad mingid protsessid, mis lubavad muutustel aset leida. Ajalugu ei ole ainult kuiv daatumite õppimine, vaid see on meie esivanemate elude lugu. 

Argielu juurde kuulub inimese päritolust olenemata kindlasti kõik toiduga seonduv. Teie tegelete muu hulgas inim- ja loomaluude keemilise koostise uurimisega. Kui nüüd üks kiire kulinaarne ajalooekskursioon teha, siis mida söödi Eestis sajandeid tagasi? 

Ühtepidi on toitumine meie bioloogiline vajadus, teisalt on toit selgelt seotud kultuuriga. Ilmselt kõigil, kes on mõnda aega välismaal elanud, tekib ühel hetkel tohutu igatsus kohukeste, musta leiva või hapukoore järele. See on meie jaoks Eesti kultuuri osa. 

Põhitoidus ei ole arheoloogias mingi uus teema. Toitu on uuritud distsipliini algusaegadest saati – varem eelkõige selle põhjal, milliste loomade jäänuseid on meil elupaikade kultuurkihtides ning hea õnne korral on säilinud ka taimede jäänused, näiteks viljaterad. Meie aga uurime toidukultuuri Archemy uurimisgrupis, mida veab Ester Oras, molekulide tasandil.

See on siis see punkt, kus liituvad keemikud.

Jah. Toitumist uuritakse mitme valdkonna piirimail. 

Näiteks on üks ajaloo suurimaid küsimusi olnud, et millal hakkasid inimesed koduloomi kasvatama ja millal sai alguse viljakasvatus. Seda muutust küttimiselt-koriluselt viljelusmajandusele on nimetatud neoliitiliseks revolutsiooniks. Revolutsiooniga seostub järsk ja täielik muutus. Samas meie uurimused on näidanud, et Läänemere idakaldal, Baltikumis ja tegelikult ka Soomes oli see muutus aeganõudev.

Ilmselt on siin mänginud rolli loodusolud, sest siin ei ole nii lihtne vilja kasvatada ning samas on kättesaadavad olnud loodusressursid metsadest, jõgedest ja Läänemerest.

Geneetikud on näidanud, et viljelusmajandus tuli siia koos uue rahvaga umbes 5000 aastat tagasi. Kindlasti ei olnud see üleminek järsk, ühesuunaline ja lõplik. Me näeme, et siis elavad Eesti alal kõrvuti esimesed maaviljelejad ehk nöörkeraamikud ja kütid-korilased ehk kammkeraamikud. Vähemalt toidueelistuste põhjal võime öelda, et nende vahel ei olnud väga palju kontakte. 

Ehk kumbki sõi oma asulas oma toitu.

Jah ja nad on elanud natukene erinevates looduslikes niššides. Kammkeraamikud jätkasid elamist veekogude kallastel ning toitusid kas magevee või mere kaladest ja maismaa loomadest. Nende pottides ei ole kariloomade piima rasvasid. Nöörkeraamikud tulid siia oma karjaga, nende pottides on juba ka piimarasvasid. Seega võime järeldada, et nad kasvatasid karja – lambad, kitsed, veised ja sead – ning elasid veekogust eemal, viljakate muldadega aladel. Samas näeme, et needsamad nöörkeraamikud, kes on neoliitilise revolutsiooni kaasatoojad, on jätkuvalt tarbinud kala. 

Viljakasvatuse kohta meil tugevad tõendid puuduvad. Midagi nöörkeraamikud kindlasti proovisid, sest mujalt kõrreliste tolmuterad ei saa tulla, aga see ei olnud valdav elatusallikas. Ilmselt tarbisid nad jätkuvalt taimset toitu metsast.

See kõik on seni kuulunud mõtteliselt ikka „Eelista eestimaist“ kategooriasse. Millal me saame hakata leidude põhjal rääkima, et mingeid toiduaineid toodi kusagilt piiri tagant sisse?

Need esimesed teraviljad, aga koduloomad, nagu kits, lammas, siga ja veis on ka olnud sisse toodud. 

Keskajal saame juba rääkida märksa suuremast toiduimpordist. Läänemere kaubandusruumi tekkimisega jõudsid siinse kõrgklassi lauale näiteks heeringas ja lõhe.

Rääkisime nüüd söömisest, aga teid huvitab argielu juures ka mineviku surmakultuur ja inimese identiteedi väljendamine erinevates praktikates. Kindlasti oli muistse üliku matus talupoja omast pidulikum, kuid vaevalt, et arheoloogilised staatusemärgid ainult sellega piirduvad…

Mind huvitab kõige laiemalt inimese identiteet. Kes need olid, keda maeti? Kas erineva taustaga inimesi on koheldud surmajärgselt erinevalt? Kui rääkida matusekommetest, siis esimesena jäävad arheoloogile silma esemed ehk hauapanused. Minu huvi keskmes on maetud inimene ise ja tema füüsilised säilmed. 

Võime ju mõelda, et mida rikkalikumad hauapanused, seda rikkam või olulisem oli surnu ka oma maises elus, kuid see ei pruugi nii olla. Panused annavad ajalise raami ja ehk üht-teist ka inimese identiteedi kohta ning räägivad uskumuste kohta: mida teispoolsuses usuti vajaminevat. Näiteks Eesti küttide ja korilaste kombeid uurides selgus, et panuste rohkus või nende puudumine ei määranud seda, kas surnule sai osaks hauda matmine. Meieni on säilinud nii naisi, lapsi kui ka mehi. 

Tihtilugu jäävad arheoloogias seesugused abstraktsed kategooriad tabamata. Mis on see miski, mille alusel on kogukond otsustanud, et just need surnud me sängitame mulda? Samas mingid teised inimesed me näiteks jätame maa peale. Viimane ei pruugi tähenda, et me kohtleksime neid surnukehi halvasti, erinevad surnutega ümber käimise viisid on lihtsalt traditsiooni osa. Põhjusteni, miks selliseid erisusi on tehtud, on tihti väga raske jõuda. 

Ühtlasi huvitab mind, milliseid praktikaid on matuserituaali käigus läbi viidud. 

Mingi piirini saab ajaloolisi matuserituaale mälestuste või muude kirjalike allikate põhjal uurida, aga kuidas on lood kirjalike allikate eelse ajaga? Kuidas arheoloog aru saab, milliseid talitlusi matmispaigas tehti?

On erinevaid meetodeid, kuidas matustega seotud praktikaid eristada. Mina ise rakendan arheotanatoloogia meetodeid, mis taaskord mis seob mitu eri valdkonda: ühelt poolt arheoloogia, teisalt osteoloogia ehk teadmise inimese anatoomiast ja tema luustikust ning sinna otsa veel tafonoomia ehk mõistmise sellest, kuidas surnukeha laguneb. 

Kujutame ette, et paneme need meetodid kokku ja avame näiteks ühe matuse, milles on säilinud luustik. Kui dokumenteerime üksikasjalikult luude paiknemist haualohus, võime näha, et luud asend ei pruugi anda teavet surnukeha algse asendi kohta. Luud võivad hauas surnukeha lagunemise käigus liikuda. Tafonoomilisi protsesse kaardistades saame eristada loodust ja kultuuri ehk öelda, mida on leinajad surnukehaga teinud ja kuidas on eri looduslike protsesside käigus luud haualohus liikunud. Näiteks saavad kirstu maetute luud tekkinud tühimiku tõttu liikuda, samas kui üksnes surilinas maapinda sängitatud surnu luud pinnase survest tulenevalt reeglina lagunemise käigus ei liigu.

Lina laguneb ju ära.

Lina laguneb ajas tõesti. Samas lubab arheotanatoloogiline analüüs tugevalt kokku surutud luude põhjal teha järelduse, et surnu on algselt hauda asetatud millegi sisse mähitult. Tal võis olla ümber kas lina või mingil ajal hoopis nahad. Selliste detailide abil saame juurde samme pikas praktikate reas, et öelda, milline on olnud kombekohane matusetalitus. 

Toon veel ühe näite sellistest arheoloogi pilgule nähtamatutest asjadest. Näiteks, kas surnu pea on algselt tõstetud olnud. Kas maetul oli all padi? Kui jah, siis kas see on olnud taimsest materjalist, mis meieni ei säili? Kolju asendi põhjal saab teha argumenteeritud oletuse, et tal kas on või ei ole olnud kõrgendus pea all. 

Selliste detailide avastamine näitab, et matuserituaalid on läbi ajaloo olulised olnud. Need on markeerinud meie inimlikkust. Kui sind mingil põhjusel jäetakse matuserituaalidest ilma, siis võib öelda, et sind on eemaldatud ka inimlikkusest.

Kas Eesti ajaloost on teada mingeid näiteid inimestest, kes ei ole väärinud ümberkondsete arvates kombekohast matust või pole nende säilmed üldse meieni jõudnudki...

Selliseid näiteid on. Näiteks Tartu kesk- ja varauusaegsel Jakobi kalmistul on imikute matused kalmistumüürist välja pool ehk neid ei ole pühitsetud mulda maetud. See on selge näide sellest, kuidas me ei viska neid lihtsalt ära, aga nad ei saa ka sellele konkreetsele ühiskonnale normikohast matust. 

Ütlete enda kohta Eesti teadusinfosüstemi profiilil tutvustuseks, et olete arheoloog, kes töötab mitme valdkonna piiril. Mida see tähendab? Milliseid valdkondi olete oma töös ise kokku põiminud?

Ma olen saanud ikkagi arheoloogi väljaõpe Tartu Ülikoolist. Olen teinud hulga arheoloogilisi väljakaevamisi, mis on arheoloogias oluline allikaloome protsess. Aga arheoloogia ongi loomu poolest interdistsiplinaarne. Sestap olen sinna juurde õppinud Sheffieldi ülikoolis osteoloogiat – just sellepärast, et kui mina hakkasin matusekombestiku uurima, oli see keskendunud esemetele. Mina tahtsin paremini aru saada inimesest, kellele see rituaalide või praktikate kogum pühendatud oli. Arheotanatoloogia on see tööriistakast, mille ma endale selgeks tegin, et suuta just neid päriselt toimunud praktikaid kirjeldada.

Koostööd olen ma teinud väga erinevate teadlastega: nii keemikute, statistikute, ajaloolaste ja etnoloogidega, aga ka vana-DNA uurijatega ja keeleteadlastega. 2017. aastal leidsid akadeemikud Richard Villems, Karl Pajusalu ja Valter Lang, et meil oleks vaja distsipliinide ülest struktuuri. Siis lõime Tartu Ülikooli arheoloogia, geneetika ja lingvistika sidusuuringute kolleegiumi, mida vedasin 2022. aasta lõpuni. Kolleegiumis tekkinud sünergia toel sai kokku pandud ka teaduse tippkeskus „Eesti juured: rahvastiku ja kultuuri kujunemise transdistsiplinaarsete uuringute tippkeskus“.

Jah, tahtsin just küsida, et kas mingid valdkonnad äkki sobivadki üksteisega loomulikumalt kokku? Arheoloogial tundub tõesti olevat kosilasi nii geneetika, keemia kui ka keeleteaduse näol. Füüsika ja folkloristika või rakubioloogia ja teatriteaduse sümbioose on samas kuidagi raskem ette kujutada ehk päris kõike kõigega kokku ei pane?

Arheoloogia soosib eri valdkondade lõimimist. Kui mõelda kas või Ester Orase loodud Archemy laborile, siis me oleme keemiaga väga tugevalt seotud. Üks põhjus, miks arheoloogia valdkondadeülesust soosib, on see, et meie leiumaterjal on väga fragmentaarne. Me paneme kokku puslet, mille tervikpilti meil puslekarbi kaanel ei ole. Otsime võimalikke viise, millega need materiaalsed objektid kõnelema panna. 

Mõtleme näiteks potikillu või savinõu peale. Neid leiab väga paljudest arheoloogilistest kontekstidest, sest säilib aegade algusest lõpuni. Potikild on, ma julgen öelda, üks enim uuritud leiuliike arheoloogias. Selle vormi, koostise ja/või kaunistuste põhjal saame teha järeldusi, nõu dateeringu ja selle valmistamise tehnoloogia kohta. 

Paljudele võivad potikillud tunduda igavad. Mida ma selle dateeringu või tüpoloogiaga nii väga ikka teen? Ometi on võimalik vaadata biokeemiliste meetoditega, mis seal pottide sees on olnud.

Esivanemate pesemata nõud.

Just. Küll on hea, et meie esivanematel Fairy't ei olnud. Ehk see sama potikild avab täna hoopis teisi aspekte mineviku inimeste elust. Kui enne teadsime, mis kujuga potist kild pärineb ja oskasime võrrelda seda hilisemate ja varasematega, siis täna teame, mida seal sees on smooritud. 

See on ilmselt see miski, mis suunab meid otsima kokkupuutepunkte teiste teadusharudega. Teisisõnu pole arheoloogia kunagi olnud üksi. Mitte et arheoloogia üksi ei annaks mineviku kohta midagi, aga kuna arheoloogia tegeleb kõikvõimalike meie elu tahkudega, siis on täiesti loomulik pöörduda eri valdkondade spetsialistide poole. 

Näiteks arheozooloog Eve Rannamäe tegeleb loomastiku ajalooga. See tähendab, et ta ei peaks tundma üksnes loomaluude arheoloogilist tausta, vaid ka erinevaid loomaliike bioloogiliselt. Tal peavad olema zooloogia tööriistad, et ta saaks midagi tähenduslikku öelda mineviku loomastiku kohta. Sealt edasi tulevad juba loomade ja inimeste suhted ning laiemad uurimisküsimused. 

Minevikku kultuure – kõrgkultuurist argiste praktikateni – uurides teeme me koostööd väga erinevate valdkondade teadlastega. Kultuur on nii mitmekesine, et ühest valdkonnast jääb väheks. Mulle tundub, et täna on igal arheoloogil oma n-ö teise teaduse sõber, kellega ajaloo keerdkäike avastada. Kese on aga kultuuril ja inimestel: kuidas me saame tummad jäänused kõnelema panna?

Üks tummi jäänuseid kõnelema panev projekt sai teil läbi, kuid tean, et juba alustab teie kolleeg Kristiina Tambetsi juhtimisel uus Eesti juurte tippkeskus. Millised valdkonnad seal kokku saavad?

Uues „Eesti juurte“ tippkeskuses on meil seitse uurimisrühma: i) keeleteadus, ii) arheogenoomika, iii) arheoloogia, iv) arheokeemia, v) folkloristika ja kultuurigeograafia, vi) paleokliima ja -ökoloogia ning vii) arheozooloogia. Viis neist on Tartu Ülikooli grupid, Tallinna Tehnikaülikoolist on Siim Veski vedamisel paleokliima ja -ökoloogia rühm ning  folkloristika ja kultuurigeograafia gruppi juhib Kirjandusmuuseumist Mari Sarv

Osaliselt on tippkeskusesse koondatud teadlased juba koostööd teinud veebilehe Eesti juured loomisel. See leht on uute tippkeskuse uute teadustulemuste avaldumisel orgaaniliselt arenev ja muutub ühel hetkel kolmkeelseks. Tõenäoliselt hakkame seal veebilehel oma uusi tulemusi valgustama ja mingeid tekste tuleb ka ümber kirjutada. Igal juhul on selle veebiraamatu loomine andnud tugeva aluse käesoleval aastal tööd alustava tippkeskuse kokku panemisel.

Praegu paistab see koduleht juba infost pakatavat. Mis on see, mis senistes uuringutes veel selgusetuks jäi ja nüüd seitsme aastaga loodetavasti välja tuleb?

Kindlasti on halle alasid. Mõtleme näiteks keskkonnale: kiviaja küttide-korilaste arheoloogia  on uurimistöö algusest olnud keskkonna teguritega orgaaniliselt seotud olnud, samas kui ajaloo hilisemad ajajärgutel inimühiskonna ja keskkonna seoseid nii palju pole uuritud. Tippkeskuses saame saame ilmselt näha sedagi, millised seosed võiksid tekkida keskkonnaajaloo ja folkloristika vahel. Pilt läheb kindlasti kirjumaks.

Kindlasti uus tippkeskuses tehtav uurimistöö tekitab iga vastusega uusi küsimusi. See on teaduse võlu: tekib rida uusi küsimusi, millele vastuseid otsima hakata. Mulle meeldib see teaduses väga, et teadus(tulemus) ei ole mitte kunagi valmis. 

Iga teadusuudis lõpeb samuti refrääniga, et „teema vajab täiendavaid uuringuid“.

Just nii ongi. Tulles tagasi potikillu juurde, siis kõik meie teadmised nõu ja selle kasutuse kohta ei ole paralleelselt olemas olnud, seda infot tuleb tilkhaaval seoses tehnoloogia arenguga. Siiski mitte ainult tehnoloogia ei mõjuta meie ajaloo pilti. See, kuidas meie tänapäeval oma ajalugu näeme, mõjutab moel või teisel seda, mida, kuidas ja miks minevikust esile tuua ja uurida.

Võtame näiteks Willendorfi Veenuse, kes on olnud väga lopsakas iluideaal. Kui me aga tänapäeva ühiskonnas räägime ülekaalust, siis võime sedasama Willendorfi Veenust vaadata hoopis teise pilguga. Me saame küsida, et kas ülekaal kui haigus on üksnes 21. sajandi nähe või on tegelikult populatsioonis olnud läbi aegade inimesi, kellel on olnud kalduvus või võimalus süüa ennast ülekaaluliseks? 

Omas ajas oli ta ilmselt erand.

Tõenäoliselt ta seda oli, aga tahan öelda, et tänapäev mõjutab seda, mida me mineviku kohta küsime. See teebki minu meelest ajaloo uurimise põnevaks. Üksnes sõdade või hävingute daatumite aegridade esitamisest oleme tänaseks jõudnud punkti, kus argipäeva uurimine on samuti väga oluline. Nii muutub ajalugu meie kõigi looks: me oleme seni veel vähe uurinud näiteks kvääride, aga laste ja naiste lugu. See, millised küsimused meil tekivad, sõltub ühelt poolt sellest, mida me juba teame, aga teiselt poolt sellest, mida me tänases ühiskonnas enda ümber näeme.

Miks see kõik oluline on?

Puhtalt huvi mineviku vastu ei ole ilmselt piisav argument, et enda vajalikkust ühiskonnas tõestada. Huvi peab olema. Samas ma arvan, et humanitaaride puhul tõstatub muidugi sageli teema, et me justkui ei anna reaalset kasu ühiskonnale. Mööndustega, meie majandust ei kasvata. Muidugi, kui mõtleme turismi peale, siis turism põhineb väga palju lugudel ja neid lugusid meie teadlastena loomegi.

Lisaks loovad need lood sidusust meie globaalses külas. Võtame kas või Eesti juurte küsimuse. Milleks vaevata end ühe kitsa maanurga juurte küsimusega? Ometi, 2024. aasta on kultuurilise mitmekesisuse aasta ja seda ei peaks vaatama ainult tänapäeval, vaid ka ajas tagasivaatavalt. 

Täpselt samamoodi, nagu on väärtus meie kaduv looduslik mitmekesisus, on väärtus ja rikkus ka kultuuriline mitmekesisus. Turistid ei tule siia otsima, Pariisi, Louvre'it või Eiffeli torni. Nad tulevad siia millegi muu pärast: meie lugude pärast. Lood olnud läbi aja see miski, millel ühiskonna või kogukonna sidusus põhineb. Kui me teame oma ühiseid lugusid, on meil igatepidi tugevam tunne. 

Meil teadlastena on oluline roll neid lugusid uurida ja rääkida. Kultuurilise mitmekesisuse säilimise või edasikestmise seisukohalt on nende rääkimine oluline. Kas või seetõttu, et sõjaoht on meil igapäevane kaaslane. Meie hoidlates on meie kõigi ühine ajalugu – piisab vaid ühest lennukipommist ja siin ei ole enam midagi. Kui meie oma lugu ei uuri, ega avalda artikleid, siis meie ajalugu kaobki koos selle pommiga. Nii on maailm ühe kultuurikillu võrra vaesem. 

Kindlasti on teil endal ka mingi isiklikult näriv küsimus või teema, kus tahaks lõpuks selguse majja saada. Milline küsimus teid veel mõneks ajaks unetuid öid veetma jätab?

Ma olen nüüd päris mitu aastat tegelenud Ester Orase juhitud projektis „Potid ja luud“ mineviku toidu uurimisega ja teinud koostööd erinevate uurijatega. Tegelikult tahaksin minna tagasi enda uurimistöö juurte ehk surmakultuuri ja matuserituaalide juurde. Tahaksin vaadata, kas ja kuivõrd aitab biomolekulaarne arheoloogia rääkida matuserituaalidest. Kas need uued meetodid avavad mingeid tahke, mida me täna veel ei tea?

Tahan tajuda ja mõista, kuidas inimesed on surmaga minevikus hakkama saanud. Kas mineviku matuserituaalide mõistmine võiks aidata meid tänapäeval leinaga paremini hakkama saada? Kas meie tänapäevane 23 minutit leinatalitust ja pea liiva alla peitmine on surmaga hakkama saamisel õige tee? Või on matuserituaalidel tegelikult mingisugune põhjus? Võib-olla kooruvad minevikust õppetunnid, millele tänapäeval toetuda.

David Reynolds

Cambridge'i ülikooli professor David Reynolds esitleb raamatut Churchillist

Raamatu kaanepilt

Ilmus Enn Tarveli "Valge kotka tiiva all"

Raamatu kaanepilt

Ilmus kogumik Baltimaade loomaajaloost